Käin pidevalt Isetegija Pärimängudes teiste ehtemeistrite kogemustest osa saamas ja nüüd jäi silma teema käsitööehete kultuuri ja arutelu kohta.
See pani mind mõtlema, et kas mina olen piisavalt erilise stiiliga ehtemeister ja et kas mina ei kuulu mitte nende "turusolkijate" hulka.
Kindel on see, et mulle meeldib teha teatud stiili ehteid, ent ma vist ei saa neid enda stiiliks nimetada. Muidugi katsetan ka uusi asju, ent tihti jäävadki need tegemised ühe eksemplari juurde. Arvan, et stiilsed on need ehtemeistrid, kelle tööle peale vaadates oskad kohe pakkuda, kelle meistriteosega tegemist on (ilma et ehte juures oleks selle autori nimesilti). Ja kui keegi on ka kedagi ahvinud, siis oskad kohe aimata, kelle pealt see ahvitud on. Minu arust hästi omanäolised on näiteks Heliivika, Greenika, Mdm Beadalot ja Tikobella.
Minul nii hästi välja kujunenud stiili kahjuks pole. Võiksin ju oma Nokiaks nimetada heegeldatud ehteid, kuid samas ma pole ju ainuke, kes neid teeb, mis sest et sellise stiili harrastajaid pole nii palju, kui pärlite ehtenõelale lükkijaid. Samas meeldib mulle ka see viimane variant, sest vahest on nii mõnus tunne, kui saad hästi ruttu kõrvarõngapaari valmis. Viimasel ajal ma siiski enam ühe või kahe pärli kokkupanemisega ise rahule ei jää. Ikka vaja mõni seemnehelmes, toorik, helmekübar, ketitükk vms juurde lisada. Ja tegelikult võtab detailide sobitamine teinekord vägagi palju aega.
Ja iidoleid ahvida meeldib ka vahest. Näiteks sattusin vahepeal Tikobella lopsakatest käekettidest vaimustusse ja tegin ise ka päris paraja porstu selliseid. Kuigi materjalid on siiani suht erinevad olnud, siiski ma päris oma stiiliks ka oma käevõrusid ei nimetaks.
Ja näiteks ühtedest Mdm Beadaloti kõrvarõngastest sattusin ka vaimustusse ja mul tekkis tungiv vajadus neid järgi ahvida http://jutaehted.blogspot.com/2011/02/etsy-poodi.html. Tema on oma kõrvarõngad juba maha müünud, ent minu omade vastu pole siiani veel huvi tuntud, mis sellest et minu omad on odavamad.
Siit saabki kohe edasi minna turu solkimise teemaga. Kuigi mina pakun sarnases stiilis ehteid odavamalt (mul muidugi teised materjalid kah, kuid siiski...), pole ma eelpool toodud kahele meistrile veel konkurentsi pakkuda suutnud. Senini on jäänud neist ehetest vaid tegemisrõõm. Müümisrõõm on veel olematu. Seega ei tahaks uskuda, et olen turusolkija. Kuigi kui nüüd üldisemalt minu ja teiste ehtemeistrite hindasid võrrelda, siis ei oskagi seisukohta võtta. Kas ma oskan oma asjadelt õiglast hinda küsida? Vahest tundub, et minu ehted on jube odavad ja et ma nende müümisega nagunii rikkaks ei saa, ent vaest tundub, et oleksin justnagu üks tige ahnepäits, kes klientide pealt jubedalt koorida tahab. Väga raske on leida see kuldne kesktee, kus mina oleksin läbimüügiga rahul ja kliendid oma ostu üle õnnelikud, sest nad on saanud sobiva hinnaga ilusa asja.
Mdm ehted jätavad mul ka suu lahti. Aga tema hinnad on vist selle pärast kõrged, et ta kasutab mingeid vanu materjale vms. Ja nii palju, kui ma olen käsitööpoodides ehteid vaadanud, siis osad, kes oma arust "suurt kunsti" teevad, ei panks ma iial kõrva või kätte, tükk plastikut ja rauda ei tee veel asjast ehet :P.
ReplyDeleteSu ehted on vähemalt ilusad naiselikud :). Kuigi oma kiiksu võid küll veel edasi otsida :D( ma siin mõtlesin, et selleks iseloomulikuks asjaks võib ju olla ka eriline helmes kinnituse juures, metallplaadike nime või märgiga vms)
Kuhu jäid saare kividega ehted, need olid vahvad ja meeldejäävad :D.
Saare kividega ehted on maha müüdud. Mul muidugi kotitäis kive varuks, et saaksin juurde teha. Olen selle kohta ka vastukaja saanud. Kivikesed on kõrvarõngaste jaoks suht rasked, nii et tasub ainult kaelakeesid teha. Mina ise kannan ka raskemaid kõrvakaid väga edukalt, aga selleaga ei osanud arvestada, et paljud ei kanna:P
ReplyDeletePeakski hakkama mereteemalisi ehteid nokitsema, et ka selleks turismihooajaks oleks midagi pakkuda.....