krdi ameeriklased üldse :X

Nonii, ongi järjekordselt üks negatiivse lahendusega ameeriklasejuhtum (vt teema algust paar postitust allapoole).
Saatsin talle teate selle kohta, et ootan oskjoni eest tasumist ja tema vastas, et pole pakkumist üldse teinudki. Arvas, et tema väike laps pääses vahepeal arvutisse. Saan iseenesest aru küll, kui lapsed arvutis võimust kipuvad võtma (mul omal sama seis ju), ent alati on võimalik oma arvuti selliselt seadistada, et see ei jätaks paroole automaatselt meelde. Nii ei pääse lapsed ka sinu kontot kuritarvitama.

Kuna olen ülimalt laisk ja eriti praegu (ca kuu enne sünnitama minekut) on pea pulki täis, siis ei viitsi temaga rohkem üldse vaielda, mis sellest, et minule läks tema lapse lollus maksma 0,45$ ja sinna läheb lisaks veel ka 0,64€, kuna minu virtuaalkaart sai 13. märtsil läbi ja kui ebay oma osa küsima hakkab, siis peab uue kaardi tegema. Edaspidi kavatsen hakata ebay'd kasutama ainult ostmiseks mitte müümiseks.

Huvitav, mida teised minu asemel teeksid. Olen täitsa segaduses, sest 90% müügitehingutest ameeriklastega on seotud mingi negatiivse seigaga. 50% tehingutest on lõppenud kahjumiga. Kas loota sellele, et õnn pöördub ja jätta alles Etsy, DaWanda ja Ebay müügikanalid või panna need järgmise ebaõnnestumise hirmus ruttu kinni? Ausalt! Ma vajan siinkohal teiste abi otsuse langetamisel!

Disainimaja kutuur

Nonii, see juba täna hommikul mul teine postitus siin:)

Aga midagi ei ole teha, kui midkit hingel närib ja vajab välaelamist.
Kuna mul on poeke Disainimajas (millest ma alguses üldse lugu ei pidanud, kuid nüüd on enam-vähem ok), siis käin tihti piilumas ka oma konkuretnte. Tegelikult ütleks, et enamus ehteid on seal väga ilusad ja tunduvad juba kogenumate ehtemeistrite kätetööd olevat, nii et ehk on ka kvaliteetsed. Ent häirima on hakanud see, et kui tahad vaadata rubriikide kaupa erinevaid asju (nt kaelakeerubrii, kõrvarõngaste rubriik, komplektide rubriik), siis vaatavad tihti ühed ja samad asjad sealt vastu.
Et kui ma nüüd paneksin end mõtteliselt ostja rolli, siis näiteks kõrvarõngaste rubriigis vaataskin hea meelega siiski ainult kõrvarõngaid mitte ehtekomplekte. Sama ka kaelakeedega. Ja kui ma tahaksin osta ainult käevõru, siis ei soovi ma sinna juurde kaelakeed ja kõrvarõngaid. Selline "ühe-komplekti-lisamine-igasse-rubriiki" pole ostjate suhtes ju tegelikult aus. Loomulikult on müüjad huvitatud sellest, et nende tooted igale sihtgrupile võimalikult nähtavad oleksid, kuid kas see sihtgrupp alati sellest huvitatud on, ei ole kindel. Ega siis ilma-asjata ole komplektide jaoks eraldi rubriiki, et nendega ei peaks ummistama teisi teemasid.

Kui mina näiteks komplekti Disainimajja üles panen, siis panen selle kuulutuse ainult komplektide nimekirja. Ma ei näe mingit mõtet seda kõrvarõngaste rubriiki panna, kuna komplekti puhul on tegemist millegi enamaga, kui ainult kõrvarõngad.
Toome võrdluseks näiteks Osta.ee lehekülje, kus kõrvarõngaste rubriigist naljalt komplekte ei leia. Miks peaks siis Disainimajas asjad teistmoodi olema?

Järjekordselt ameeriklane:X

Et nagu mulle eelmise aasta lõpu juhtumist veel vähe oleks, pean ikka veel aeg-ajalt saama õli tulle valada. Kuna mul seni on ebay'ga ainult head kogemused olnud, siis julgen vahest sinna oma ehteid müüki panna. Aga nüüd on siis järg sealmaal, et ka sealne keskkond hakkab mõru maiku juurde võtma. Igatahes pole see ju üldse normaalne, et oksjon lõppes juba 8 päeva tagasi ja oksjoni võitja pole mulle veel ülekannet teinud ega ka mingit teadet selle kohta saatnud, miks ta maksta ei saa.
Praeguseks ei oskagi kohe midagi muud antud teema juurde lisada, kui et see juhtum ka nüüd positiivse lõpuga lahendust ei leia, siis eemaldan ma kõik asjad selliste kohtade pealt müügist, kus ameeriklased saavad ostutehinguid sooritada. Ei tea, kas see ongi nende rahvusik eripära, et igal ühel on negatiivne kiiks ostu sooritamise juures? Või oskan mina ainult neid totakaid ligi tõmmata?
Mul on siiani olnud ainult üks probleemideta kulgenud müügitehing ameeriklasega, ülejäänudega on alati mingi suurem või väiksem jama. Kuigi ma ei müü just iga päev välismaalastele oma ehteid, hakkab ikkagi selline asi lõpuks närvidele.

Oma stiil

Käin pidevalt Isetegija Pärimängudes teiste ehtemeistrite kogemustest osa saamas ja nüüd jäi silma teema käsitööehete kultuuri ja arutelu kohta.
See pani mind mõtlema, et kas mina olen piisavalt erilise stiiliga ehtemeister ja et kas mina ei kuulu mitte nende "turusolkijate" hulka.
Kindel on see, et mulle meeldib teha teatud stiili ehteid, ent ma vist ei saa neid enda stiiliks nimetada. Muidugi katsetan ka uusi asju, ent tihti jäävadki need tegemised ühe eksemplari juurde. Arvan, et stiilsed on need ehtemeistrid, kelle tööle peale vaadates oskad kohe pakkuda, kelle meistriteosega tegemist on (ilma et ehte juures oleks selle autori nimesilti). Ja kui keegi on ka kedagi ahvinud, siis oskad kohe aimata, kelle pealt see ahvitud on. Minu arust hästi omanäolised on näiteks Heliivika, Greenika, Mdm Beadalot ja Tikobella.

Minul nii hästi välja kujunenud stiili kahjuks pole. Võiksin ju oma Nokiaks nimetada heegeldatud ehteid, kuid samas ma pole ju ainuke, kes neid teeb, mis sest et sellise stiili harrastajaid pole nii palju, kui pärlite ehtenõelale lükkijaid. Samas meeldib mulle ka see viimane variant, sest vahest on nii mõnus tunne, kui saad hästi ruttu kõrvarõngapaari valmis. Viimasel ajal ma siiski enam ühe või kahe pärli kokkupanemisega ise rahule ei jää. Ikka vaja mõni seemnehelmes, toorik, helmekübar, ketitükk vms juurde lisada. Ja tegelikult võtab detailide sobitamine teinekord vägagi palju aega.

Ja iidoleid ahvida meeldib ka vahest. Näiteks sattusin vahepeal Tikobella lopsakatest käekettidest vaimustusse ja tegin ise ka päris paraja porstu selliseid. Kuigi materjalid on siiani suht erinevad olnud, siiski ma päris oma stiiliks ka oma käevõrusid ei nimetaks.
Ja näiteks ühtedest Mdm Beadaloti kõrvarõngastest sattusin ka vaimustusse ja mul tekkis tungiv vajadus neid järgi ahvida http://jutaehted.blogspot.com/2011/02/etsy-poodi.html. Tema on oma kõrvarõngad juba maha müünud, ent minu omade vastu pole siiani veel huvi tuntud, mis sellest et minu omad on odavamad.

Siit saabki kohe edasi minna turu solkimise teemaga. Kuigi mina pakun sarnases stiilis ehteid odavamalt (mul muidugi teised materjalid kah, kuid siiski...), pole ma eelpool toodud kahele meistrile veel konkurentsi pakkuda suutnud. Senini on jäänud neist ehetest vaid tegemisrõõm. Müümisrõõm on veel olematu. Seega ei tahaks uskuda, et olen turusolkija. Kuigi kui nüüd üldisemalt minu ja teiste ehtemeistrite hindasid võrrelda, siis ei oskagi seisukohta võtta. Kas ma oskan oma asjadelt õiglast hinda küsida? Vahest tundub, et minu ehted on jube odavad ja et ma nende müümisega nagunii rikkaks ei saa, ent vaest tundub, et oleksin justnagu üks tige ahnepäits, kes klientide pealt jubedalt koorida tahab. Väga raske on leida see kuldne kesktee, kus mina oleksin läbimüügiga rahul ja kliendid oma ostu üle õnnelikud, sest nad on saanud sobiva hinnaga ilusa asja.