Pildistamisest

Paar postitust allpool näitasin oma pilditöötluskatseid. Ja eelmisel aastal selles postituses pildistasin oma talvist fotstuudiot.
Nüüd mõtiskleks niisama pildistamise teemal, sest ega alati pruugi programmist abi olla. Ja kuna isetegijas ka "Ehete pildisamise" teemal sõna sekka ütlesin, siis arutleks blogis väheke pikemalt.

Kuna mul endal prohvifotokat pole, pean leppima oluliselt lahjema variandiga, aga ka siis tuleb natuke eelnevalt oma fotokat tundma õppida.
Pilte teen enamasti Olympos Mjuu'ga või Fe'ga. Vahest isegi mobiiltelefoniga. Ja iga pildimasin vajab eelnevalt süvenemist ja erinevaid katsetamiseviise. Kuna ma ei tea peast täpselt mis number Olympos Fe'l on, siis linki siia sellest fotokast panema ei hakka.
Et miks mul nii palju pildimasinaid üldse on? Seda sellepärast, et kevadel avastas minu 5-aastane poed pildistamisrõõmud ja suutis Olympos Mjuule midagi sellist teha, mille tulemusena fotokaga enam pilte teha ei saanud. Kuna garantiid enam ammu plnud ja remontimine omal kulul läinuks maksma uue fotoka raha, siis saigi ostetud uus Olympos. Seekord Fe mudel. Uue fotoka ostmisel sai määravaks see, et vana fotoka mälukaarti ja akut saaks vajadusel uue sisse panna. Kuigi Fe on uuem mudel ja megapiksleid on tal poole rohkem kui Mjuu'l, pole ma selle pildistamisekvaliteediga sugugi rohkem rahul. Kui Jyskis prilliparandamise komplekti müügil nägin, tekkis mul kohe idee seda kasutada vana fotoka lahtikruvimiseks. Ja sellest oli õnneks abi. Kuigi fotokas päris terveks ei saanud, saan sellega paregu ehteid pildistada. Nimelt on hetkel fotokas igasuste muljumiste ja kõksude suhtes tundlik. Nii kui midagi sellist juhtub, tuleb uuesti korra lahti kruvida ja kokku panna. Seega kaasas teda kanda ei julge. Aga eks tavaliselt on mul kaasakantavaks fotokaks üldse hoopis mobiiltelefon. Ka selle ostmisel arvestasin just fotoka kvaliteeti. Et teeks ikka häid pilte.

Nonii, see selleks. Nüüd mõtleks edasi sel teemal, et mida siis üldse fotokaga peale hakata, kui ehetest lähivõtteid tegema hakata.
Kindlasti tuleks seadistada kaamera makro-lähivõtte peale (tavaliselt mingi tulbipldiga või mõne muu lillepildiga nupuke). Sellisel juhul tuleb muidugi arvestada ka seda, et enamasti selle võtte peal välku kasutada pole võimalik. Fotokas lihtsalt keelab selle automaatselt ise ära, aga ega ehete pildistamisel välk kasuks tulegi.
Suvel on hea pilte teha, sest päikse käes tulevad pildid alati välja. Pilves ilmaga on asi keerulisem. Siis kipub kaadritele sinakas varjund jääma. Ja tubases lambivalguses tehtud pildid kipuvad pigem jällegi punakaks või kollakaks jääma. Kõik oleneb sellest, millist valgust konkreetne lamp kiirgab. Üldiselt on juba fotokat ennast võimalik seadistada vastavalt vagusoludele, et hiljem pilti vähem arvutis töötlema peaks ja et värvid ikka enam-vähem tõetruud oleksid. Lisaks saab veel valida pildi suurust (MP). Mina olen alati pannud maksimumsuuruse, sest pilti saab alati arvutis hiljem vajadusel väiksemaks muuta.

Ja nüüd teine oluline osa pildistamisest, mille olen katsetamise käigus avastanud, on see, millisesse kaadriosasse jääb pildistatav objekt. Tihti on nii, et pilt jääb keskelt kõige teravam, kuid minul oleks vaja teravust hoopis näiteks kõrvarõnga kõige alumise pärli juurde. Siis tuleb paigutada see kõrvarõngas pildistamisel pigem natuke ülespoole, et alumise pärli alla jääks rohkem "õhku". Hiljem saab selle tühja pinna pildilt välja lõigata.
Ja üldiselt teen ühest ehtest ikka päris mitu võtet erinevate nurkade alt, et hiljem parimad kaadrid netti riputamiseks välja valida. Kuna pildistamine on niigi aeganõudev ettevõtmine, siis ei tahaks ühte ja sama ehet mitu korda uuesti kapist välja otsida, kuna avastad hiljem arvutis, et pilt ei tulnud välja nii, nagu tahaks. Ja kuna minu elamine on piisavalt väike, ei saa ma endale lubada püsivat pildistamisnurka, seega peaksin iga kord uuesti stuudio üles panema. Tavaliselt kogungi mingi portsu ehteid enne valmis ja siis hakkan alles pildistama. Ühekaupa ei viistiks fotokatki kätte võtta.

Edasi jätakan juba fototöötlusega. Päikseliste piltide puhul piirdun tavaliselt vaid sellga, et lõikan ülelgiigse "õhu" pildilt välja. Siis tuleb ehe taustast rohkem esile. Tihti oolen teiste pilte vaadates mõelnud, et kas nad ei oska seda tühja pinda eemaldada või arvavadki, et pilt on niimoodi ilusam. Vahest annab tõesti taust juurde, ent enamasti tahaks ikka ehet suuremalt vaadata. Eriti häiriv on see näiteks Disainimaja müügikeskkonnas, kus keskkond ei võimalda pilte suuremaks klikkida ja siis on fotole jäetud tohutult palju ümbrust ümber, et ehtest võid mingi uduse ettekujutuse saada, ent ära osta seda küll ei julgeks. Üldselt on ta ju ikkagi nagu "põrsas kotis".
Ent mõnevõrra peab siiski pildi suurust korrigeerima, et see avatuna umbes-täpselt ekraanile ilusti ära mahuks. Pilti kerida ühes või teises suunas nagunii keegi ei viitsi ja ega siis ka jällegi õiget aimu asjast saa.

Loodan, et minu jutust oli natuke abi. Mis sellest et enamasti pole ma ise ka oma fotodega üdini rahul ja nii mõnelgi korral olen kvaliteedi koha pealt silma kinni pigistanud. Aga kes mäletab minu esimesi võtteid ja võrdleb seda praegustega, see ehk märkab vahet. Ja selle saavutamiseks olen pidanud mitu aastat omade kogemuste kaudu arenema ja loodan, et arenguruumi jätkub veel endiselt.