Kevad on hinges ja südames:P.
Suutsin mehe ära moosida, et vaatab paar tunnikest lapsi, et saaksin aias natuke mütata. Ent suur oli tema üllatus, kui juba ca 10 minuti pärast tuppa tagasi tulin.
Ausalt öelda oli mu enda üllatus ka suur, kui nii lühikese aja peale hakkas selg üles ütlema. Kummargil asendist tagasi püsti saada oli päris raske. Kartsin, et kui veel 5 minutit kummardan, siis enam sirgu ei saagi. Täitsa valus oli. Muidu mu selg iseenesest valus pole olnud, kuigi kiirest väsimisest ja kangeks jäämisest on ta juba ammu mulle märku andnud, aga, et asi nii hull on, poleks osanud ise ka arvata.
Üsna tõenäoliselt ei juhtu siin mõne nädala või kuuga mingit imet, nii et kahjuks piirduvad minu sellesuvised aiandusrõõmud muru niitmisega. Heal juhul võin ka veel vaadata, kuidas niigi rohtu kasvanud peenrad veelgi tihedamaks muutuvad ja loota, et enamus lilli selle pärast veel sel aastal hukka ei saa. Rohimisest, kaevamisest, istutamisest, külvamisest ja maasikate korjamisest võin vaid unistada.
